“Videopäevikud”(2012)

Kolm koolipoisi, luuserist Andrew, populaarne poiss, samas ka Andrew nõbu Matt ja Matti sõber ja kooli nõukogu presidendi kandidaat Steve saavad ülimvõimed puutudes kokku mingisuguse helendava asjaga maa all. Algul kasutavad poisid oma võimeid pisikeste sigaduste tegemiseks, ning populaarsuse saavutamiseks. Kuid ajapikku avastavad nad endal üha rohkem võimeid, ning nende kontrollimine osutub mõne jaoks liiga raskeks.

 

“Need, kes saavutavad jumaliku võimu, kasutavad seda kuratlikult” või umbes kuidagi nii see vanasõna kõlas. Selle filmi kirjeldamiseks ei leia paremat tsitaati kui see. Kui päris aus olla, siis ma suhtun tänapäevastesse filmidesse, eriti fantaasiafilmidesse, nii et, “järjekordne ajuvaba film laste jaoks,  tehtud ainult selleks, et filmikompaniide omanike taskuid täita”. Kuid see film on üpriski  vaadatav film ka vanemale ja kriitilisemale vaatajale.

Süžee poolest on selline film superkangelastest, kuigi filmi üks motodest või sloganidest on “Not all heroes are super”(Mitte kõik kangelased pole superkangelased). Selline nohikust poiss hakkab ühel päeval pidama videopäevikut, ning filmib kõike, alates sellest kuidas ta hommikust sööb, lõpetades sellega, kuidas ta isa käest peksa saab. Ühel õhtul võtab tema nõbu Matt endaga peole kaasa, sealtsamast metsast leiavad Matt ja tema sõber Steve koopa, ning kutsuvad Andrew endaga kaasa. Koopas toimub varing, ning järgmisel hetkel on poistel ülimvõimed. Mulle meeldis selle filmi puhul see, kuidas näidati sellise nohiku tahteid, unistusi, soove, ning mida ta teeb kui ta saab kõik mida ta elu aeg tahtnud on. Peategelast on mõni kriitik võrrelnud Raskolnikoviga, Dostoevski romaanist “Kuritöö ja karistus”. Võrdlus on jah, päris täpne, Andrew  meenutabki maailmatuntud  romaani peategelast. Kuigi Raskolnikovi saatus oli natuke teistsugune. Mis mulle selles ei meeldinud oli see, et filmi viimase 20 minuti jooksul toimub nii palju plahvatusi, lendamisi, tulistamisi, et ma pidin filmis siiski natukene pettuma. Kogu ülejäänud filmi jooksul kasutati eriefekte suhteliselt vähe, kuid filmi lõpus kulutati enamus filmi eelarvest ära eriefektidele.

Filmis mängisid noored, veel tundmatud näitlejad. Mis mul nende kohta öelda on, esimese filmirolli kohta päris hea, loodan, et see jää nende viimaseks rolliks.

Samas on paljud kritiseerinud ka filmimisstiili, et kui filmi eelarve on 15 miljonit,  siis oleks võinud ikka korralikult küll filmida, ning korraliku operatoori palgata ja kaamera osta, mitte filmida “seebikarbiga” ja algaja filmija stiilis. Kuid asjaarmastaja on need kaadrid isegi kuidagi liiga head, on üritatud luua visiooni amatöörsusest, aga käsi ei värise, kogu aeg ei suumita edasi-tagasi ning kaadrid on ilusad. Veel üks asi, nendele kes virisevad, et filmimisvõte ei meeldinud, filmi pealkiri on “videopäevikud” see peaks ju midagi ütlema, miks niimoodi filmiti. Kuid mõni koht jäi mulle selgusetuks, eriti lõpupoole, kes peategelasi filmis, ning mis kaameraga?

Minult saab hindeks 6/10

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: