“Koletis Pariisis”(2011)

Häbelik filmimehaanik Emil ja hüperaktiivne ja julge leiutaja Raul lõhuvad kogemata ühe teadlase laboris paar klaaskolbi, ning loovad juhuslikult midagi täiesti õudsat. Kõige õudsama asja mida Pariisi elanikud näinud on. Elanikud on hirmunud, ning nimetavad juhuslikult loodud olendi verejanuliseks koletiseks. Kohalik politseikomissar, kes armastab selles maailmas kõige rohkem iseennast, alustab monstrumile jahi, näitamaks linnarahvale, et ta on võimeline rahvast kaitsma. Kuid kes on siis linnas tõeline koletis?

Ma ei mäleta ühtegi prantsuse multikat, mida meie kinolinadel näidataks, tavaliselt on need Pixari või Dreamworksi animafilmid mis on täis lamedaid nalju, igavaid ja labaseid dialooge, sündmused mis on  eelnevatelt väljatulnud animafilmidelt maha kopeeritud ja tegelased, mis pärast animafilmi ununemist hakkavad ilmuma mänguasjadena ja muu taolisena. See film on Prantsusmaalt, suhteliselt vähetuntud ja ma ei tea kuidas Forum Cinemas üldse julges sellise animafilmi Eestisse lasta kui lapsed on juba niivõrd rikutud. Aga loodan, et film saab piisavalt koguses austajaid, sest ta on tõesti seda väärt. Üks parimaid animeeritud filme mida näinud olen.

Niisiis loo poolest on suhteliselt igav ja kuivavõitu, taolisi lugusid olen kuskilt kunagi näinud/kuulnud. Luuakse koletis, kes pole sisimas tegelikult koletis ja suure südamega naine kaitseb koletist pahade meeste eest jne. Kuid siin filmis on midagi sellist mida teistes animafilmides eriti nähtud pole. Armastus armastuse pärast, kui lihtsalt seletada. Tõeliselt suur armastus, mis on sobitatud ka väiksematele aru saadavamaks animafilmiks. Filmis on päris head tegelaskujud, ning iga tegelase iseloom on juba näole kirjutatud, näiteks häbeliku meest on kujutatud lühikese mehikesena, tagasihoidlikus mantlis, lühikeste juustega jne. See-eest egoistliku ja kalgi südamega inimest on kujutatud suure lõua ja pisikese otsa esisega, suurena, tugevana, medaliga rinnas. Ühesõnaga väga hästi kujutatud tegelased.

Minu arvates on suhteliselt hästi kujutatud 1910.aasta Pariisi, isegi on ära märgitud seda suurt uputust, kui Eiffeli tornini võis jõuda ainult paadiga. Ei usu, et eelmise sajandi alguses olid autodel  automaatselt avanevad uksed, ning et üldse oli niipalju autosid tänavatel. Aga see pole nii tähtis, lihtsalt minupoolne norimine. Väga hästi on edasi antud 20.sajandi alguse Pariisi õhkkond.

Mõned kriitikud on öelnud, et hiiglama suur kirp koletiseks eriti ei sobi, ning kuidas saabki kirp, kes ei suuda rääkidagi, nii hästi laulda duetti Vanessa Paradise’ga? See jääb ka minu jaoks saladuseks, minu arvates võiks kirp juba rääkida ka kui ta juba laulab. Aga ehk see võimetus rääkida muudabki kirbu nii haavatavaks, ning see panebki kirbule kaasa elama.

Minult saab hindeks 7/10

Kui teile meeldis see arvustus või blogi üldse, kui see ei tekita raskusi palun jälgige blogi Twitteris, Like-ge Facebookis või jagage sõpradega!

Advertisements
  1. Nii hull see asi nende prantsuse multikatega meie kinodes siiski pole. Viimase aasta jooksul on näidatud näiteks Sylvain Chomet’ “Mustkunstnikku” (“Illusionist”) ja praegugi jookseb “Vie de Chat” (“Üks kass Pariisis”).

    • Sedant küll, aga neid näidatakse ju ikkagi Artises, ma pole ise seal käinud, ning ei oska öelda kuidas neil publikuga on. Võib olla oli minu ütlemine liiga üldistav, ma vaatan seda mida näidatakse Solaris Kinos ja Forum Cinemas
      Mujal ei käi,

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: