90-te filmiklassika: “Pulp Fiction”(1994)

Poksija Butch otsustab kohaliku maffiabossi petta, ning väljapettetud rahaga minema joosta, kuid Butch vist ei tea, et siit ilmast lahkumiseks on ka palju kergemaid võimalusi. Butchi  jälitavad kaks Wallace kõrilõikajat: filosoofidest Vincent Vega ja Jules Winnfield. Kuid suremine Butchi lähiplaanidesse ei kuulu.

“Pulp Fiction”-film mis täitis peaaegu kogu minu raudbetoonilised lapsepõlve mälestused. Seda näidati ja tsiteeriti väga-väga-väga palju. Ning tõlkija hääl ei unune mul vist kunagi. Pulp Fiction tõlkes tähendaks odavat, pehmede kaantega romaani, mis avalikes tualettruumides tagavara paberina seinal ripub või mida raamatupoodides vahetusraha asemel anti, kui kassas pole sobivat raha tagasi andmiseks. Aga see selleks, ma ei kirjuta seda arvustust filmi ülistamiseks, vaid et te lihtsalt vaataksite seda, n-ö silmaringi laiendamiseks, juhul kui te pole jõudnud veel seda vaadata.

Tarantino teeb igat oma  filmi omamoodi, ta ei pea kinni tsensuurist, loo ülesehituse loogilisusest ja muudest pisiasjadest, ta teeb nii, et film kannab sügavat mõttet, kuid vaataja ei pea ajusid väga palju pingutama. Vaataja lihtsalt läheb nii öelda vooluga kaasa, kuid vool on tugev, ning et mitte ära uppuda peab igast detailist kinni haarama. Esmapilgul tundub, et filmilugu ei ole ühtne, on 4 erinevat lugu, mis  kardinaalselt üksteisest  erinevad, kuid siin tuleb mängu Tarantino anne, ning lood põimuvad väga huvitavalt üksteisega ning moodustavad ühe loo. Mis veel üheks plussiks on vaba kõnekeel, “F*ki ja Motherf*-ga” ei koonerdata. Just see annab signaali ajul lõdvemaks laskimiseks. Dialoogid on lihtsalt eepilised, ning minu ajal kõik poisid tsiteerisid “Pulp Fictionit”.

Tegelased on iga loo puhul väga omapärased ja ütleme, neid on meeldiv vaadata, kuigi olemuselt pole nad just pühakud kuid inimliku neis siiski on: filosoofidest gängsterid, kes arutavad elu ja surma, hea ja halva üle, kuigi nende töö neilt ajusid ei nõua, poksija kes päästab surmast inimese, kes ise just teda tappa tahtis, maffiabossi naine, keda on normid ja reeglid juba ära tüüdanud ja röövlipaar, kes otsustab hakkata restorane röövima ning sattuvad gängsteripaariga samasse restorani. Kuigi  mõned tegelased korduvad mitmes loos, on nad peaaegus osas erinevad iseloomu poolest.

Filmil olid ka miinused, noh millisel filmil neid poleks, mõne tegelase saatus jäi arusaamatuks ka lõpuni vaadates, näiteks poksija Butchi oma, mis temast  lõpuks ikkagi sai, ning miks ta tegi just nii nagu tegi ning üleüldse jätab film sellise tunde filmi lõppedes, nagu oleksida sa midagi vaatamata jätnud, kuigi oled kannatlikult 2,5 pool tundi ekraani ees istunud. Ka paar tegelast olid sellised üleliigsed nagu näiteks mr Wolf, selline tugev, austatud härra, kes annab tegelikult väga elementaarseid ja mõttetuid soovitusi ja peab ennast ei tea kelleks. Sellised suured filosoofid nagu Vincet ja Jules oleksid võinud ise taolise asja välja mõelda mida neile Wolf soovitas.

Filmi ääretult suureks plussiks on näitleja meeskond: John Travolta, Samuel L. Jackson, Bruce Willis, Uma Thurman ja Quentin Tarantino isiklikult!!!!!!! Kas peaks midagi veel lisama?! Mina arvan, et ei ole vaja, saate ise aru milline roog valmis saab selliste koostisainetega.

Minult saab hindeks 7.5/10

 

 

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: