“Stepi lapsed”(2012)

90-te algus. Kubani ühe valla lastekodu laste elu muutub, kui vihmasel ööl variseb nende lastekodu kokku. Lapsed jäävad ilma katuseta pea kohal. Valla juhtkond otsustab lapsed erinevatesse lastekodudesse laiali saata. Kuid kohaliku küla elanikud otsustavad teistmoodi. Nad võtavad lapsed enda juurde paariks kuuks, kuni lastekodu taastatakse. Nad pole veel täisealised. Terve elu on veel ees. Elu, midagi pole kellelegi vaja…

Lõpuks!!! Lõpuks ilmus väärt film Venemaalt viimaste aastate jooksul. See on ka üks parimaid filme mida ma üldse viimasel ajal vaadanud olen. Pealegi on see film mulle lähedane, kuna ise veedan oma suve sealses piirkonnas, ning samamoodi külas. Aga see on ka filmi edu üheks peamiseks edu saladuseks. Lihtsad külaelanikud, lastekodu lapsed, maalilised kaadrid ja tõesti sündinud lugu. Ühesõnaga, peaaegu meistriteos.

Lugu on lihtsalt eepiline, minu jaoks vähemalt, kuigi mõni koht on ettearvatav, aga ikkagi eepiline. Kohati tundub see kuidagi ilustatud, parandatud. (SPOILER) Kuidagi kiiresti ja lihtsalt algas juurdlus, ning väga kiiresti see ka lõpetati. Süütu inimese jaoks on piisavalt asitõendeid, et ta kinni panna ja siis minema lasta. Aga päris süüdlased peeti kuidagi alusetult kinni ilma asitõendita. Mendid jooksid lihtsalt nende juurde südamliku kahevestluse ajal filmi peategelasega ning arreteerisid. Pealegi on tegelane, kelle kuritegudest piisaks, et ta elu lõpuni päikesevalgust ei näeks on vabaduses, kuna ta on külapoe omaniku poeg. Lastekodu lapsed, kellele tehtakse põhjuseta liiga. Klassika.

Kaklused on hästi tehtud seal, nii nagu tavaliselt on, ei ole seda holliwoodliku kurjamite ringi keksimist, kuni peategelased võitlevad. Kiiresti, valusalt, peaaegu veretult ja väga tõetruult.  Tegelased on ka kõik enam-vähem hästi valitud. Ühtegi üleliigset ei olnud, isegi pingil istuvad vanamuttid olid olemas. Kuhu siis ilma nemata, kui tegevus toimub külas.

Näitlejatest, nii vanad tuntud, kui ka noored ja veel tundmatud said suurepäraselt oma rollidega hakkama. Kõige rohkem mulle meeldis kõige selle halvima tegelase rolli mänginud näitleja. Ma vihkasin kogu südamest seda tegelast. Nii hästi oskavad mängida vähesed noored näitlejad. Kuid ka teised olid päris head. Kõige pisem tegelane meeldis mulle ka, tema monoloog pani mu reaalselt nutma. Naised, nii ilusaid naisi pole ma oma kodukülas kunagi näinud, ning kahtlen, et üldse Venemaa mõnes külas on selliseid naisi. Kõik on ammu juba linnades. Aga naisnäitlejad meeldisid mulle ka.

Režissöörile suur tänu sellise loo kinolinale toomise eest, ning sellisel kujul. Aitäh, et näitas meile noori andekaid näitlejaid, aitäh, et tõi Kriitikalinnukesele tagasi usu Venemaa filmikunsti. Aitäh operaatorile, seekord, reaalselt suur-suur tänu, sest need kaadrid panevad südame kaks korda harvemini tuksuma, ning tõstavad ihukarvad püsti. Aitäh heliloojale, sellise muusika loomise eest.

Minult saab hindeks 10/10

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: