Mari Järve “Esimene aasta”

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmunud eesti keeles: 2011
  • Lehekülgi: 288
  • žanr: ulme, draama

2013.aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on erinevatel põhjustel kodunt eemal, otsivad pelgupaika, milleks arvatakse olevat  inimtühi maakoht Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku variseb?

Nüüd siis tuleb siis esimene arvustus Eesti autori loomingule. Ning ausalt öeldes ma ei pidanud pettuma. Raamat on tõesti väga-väga hea.

Terrorism on tänapäeval vabandus, mis kõlbab kõige katmiseks.

Inimkond ei muutu. Me peame alati sõdu ja hävitame loodust. Sellised olendid ei ole elu väärt.
Ainus lahendus on puhastus.

Selles raamatus on peategelasi piisavalt, kümme tükki. Vähemaga oleks võinud muidugi ka hakkama saada, ega see Dekameron pole, aga 10 inimest on täiesti parajalt. Peategelased on täiesti äratuntavad meie igapäevaelust. Lugemise ajal jäigi mulje nagu loeks raamatut oma tuttavate elust. Ma arvan, et iga inimene on oma elus olnud vähemalt kokku saanud külalislahke talumajapidajaga, egoistliku ja enesekeskse naisega, kuldsete kätega keskealise mehega, kes vahetevahel juua armastab jne. Autor ei hakkanud mingisuguseid keerulisi karaktereid välja mõtlema. Ta on teosesse lisanud omapoolsed teadmised rakubioloogiast (autor on õppinud geenitehnoloogiat) ning pole ilmaasjata lisanud tegelaste hulka ka arsti ja viroloogi. Neid tegelaskujusid oskas tema kõige paremini kirjeldada, ning need tegelased on autori trumbiks selles teoses. Kuid ka teised tegelased olid päris hästi kirjeldatud. Kõik dialoogid ja käitumisviisid sobisid ideaalselt tegelastega kokku. Mulle meeldis see, et vahepeal näidati olukorda läbi rüüstajate silmade. Mida nad tundsid, mida nägid jne. Seda oli küll päris vähe,rohkem oleks natuke üleliia palju, aga päris ilma selleta oleks raamat poole vähem väärt.

Loo poolest on ta kohati küll üksluine, aga isegi see ei lase raamatut käest panna. Kuna nendes pealtnäha üksluiste ja igavate sündmuste ajal tulevad ilmsiks inimeste loomus. Milliseks on neid katastroof muutnud, kuidas saavad nad hakkama ilma tsivilisatsioonita. See pole “Saladuslik saar” ega “Robinson Crusoe” kus leidlikkusega saab kõik kätte. On kas ainult raske töö või siis röövimine. Seal kus siiski on seda märulit, seal on seda piisavalt. Teoses on ka piisavalt dialooge, mida on huvitav lugeda. Räägitud on inimsuhetest, mida on ka minu imestuseks päris põnev jälgida. Raamatus on kõike normeeritud doosides. Ning see on hea. Raamat paneb tegelastele kaasa elama, paneb nutma, kui toimub midagi kohutavat ning samuti natuke filosofeerima.

Raamatul on ka pisikesed miinused, nagu näiteks see, et raamatu alguses sündmused kellaaja täpsusega kirja pandud ja lõppus on sündmused väga hajali. Sündmuste kirjelduse vahele jäävad kuude pikkused ajavahemikud. Teiseks, kui tegemist on sellise ellujäämise looga, siis rüüstajate ja toiduvarude lõppemise probleem jääb siin kuidagi väheseks. On olemas ka teistsugused, nagu kasvõi torm või siis põud. Kuidas tegelased sellisel juhul tegutseksid.

Minult saab hindeks 9.8/10

Advertisements
  1. 23. oktoober 2012

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: