“Pimeduse rüütel”(2008)

Batmani lugu jätkub sealt, kust ta filmiloo järgi pooleli jäi. Möödunud on poolteist aastat sellest kui Bruce Wayne esimest korda nahkhiire mehe kostüümi selga tõmbas. Gotham on muutunud veidi rahulikumaks, ning maffiabossid vaiksemaks. Kuid vaherahu rikub psühhopaat hüüdnimega Jokker, mees kes kannab kulunud grimmi.  Jokerit ei huvita ei kuulsus,võim ega raha, ainult üks: Batman, ning et teda kätte saada ei peatu Jokker millegi ees.

Batmani loo jätk, kusjuures suurepärane jätk, siin on nii huvitavad tegelased, rohkem märulit, huvitav lugu ja üleüldse on väärikas jätk “Pimeduse rüütli” sarjale.

Bruce Wayne loobib oma raha tuulde, Batmani kostüüm kogub tolmu riidekapis kui samal ajal üritab Gothami uus prokurör linnas korda luua. Kuid grimeeritud psühhopaat käib talle üle jõu, ning Brucel tuleb nahkhiire kostüüm uuesti selga tõmmata. Seekord on filmis kurjameid rohkem, kuid ka headuse poolel on piisavalt rüütleid. Batmani varustus on muutunud lahedamaks, vaenlasi on tal juurde tulnud. Kuid mis mulle eriti meeldis, oli Bruce Wayne areng, kui esimeses filmis olid Wayne ja Batman nagu kaks erinevat inimest, siis Pimeduse rüütlis võttis juba ka Bayne osa linna kaitsmisest. Kogu filmi tegevus keerleb Jokkeri ümber. Jokker, oh see Jokker… Ta on lihtsalt võrratu. See on selline tegelane keda peabki kartma, mitte ainult välimuse pärast, mis on ka muide hirmuäratav vaid juba sellepärast et ta on niivõrd kartmatu ja salakaval.

Ta ei karda surma, politseid, maffiat ega Batmanit, ta ongi  Hirm ise. Vaatamata oma iseloomule ja segadusele  peas, tal on kõik 150% kõik juba ette planeeritud. Suurema osa oma kuritegudest saab ta täide viia vaatamata politsei ettevalmistusele. Just see tekitabki judinaid. See et tal tuleb kõik välja mida ta planeeris, tekib hirm et nüüd ongi lõpp… Ning need dialoogid tema ohvritega, film on väärt Oscarit juba nende dialoogide eest. Lühidalt siis võrreldes esimese filmiga “Batman alustab” on selles filmis: rohkem märulit, rohkem tehnilisi vidinaid, rohkem vaenlasi, nii psüühiliselt tervete kui vaimuhaigete seas, lisandub Batmanile võrdväärne partner, noh vähemalt peaaegu võrdväärne rohkem tagaajamisi, rohkem paanikat, Bruce Wayne tegelase areng.

Miinuseid ei ole sellel filmil eriti palju, kuid üks  tähtsamaid probleeme meessoost vaatajate jaoks, on Racheli rolli osatäitja, Maggie Gyllenaal, noh ta ei ole halb näitleja, mulle isegi meeldis tema roll, aga miks ei võinud jääda Racheli rolli osatäitja samaks mis esimeses osas? Maggie ei näe nii hea välja kui Katie Holmes, aga las ta olla. Heath Ledger, kes sai Jokkeri rolli eest postuumselt USA kinoakadeemialt preemia, oli igati seda väärt. Paremat Jokkerit pole ma vist varem näinud, (nendes Batmani filmides, mis ei kuulu Pimeduse rüütli seeriasse).

Minult saab hindeks 8/10

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: