“Pimeduse rüütli taastulek”(2012)

On möödunud 8 aastat, hetkest  kui suri prokurör Harvey Dent, Gotham on muutunud rahulikumaks ja Nahkhiire kostüüm kogus rahus tolmu riidekapis ja oli suur pidusöök koidele. Kuid ajad muutuvad. Ilmunud on uus oht, mis taaskord üritab hävitada tervet linna, ning ohu nimeks on Bane. Olukord on Bruce ja Batmani jaoks eriti pingeline, sest on reaalne oht, et selles võitluses hea ja kurja vahel jääb peale kurjus…

Niisiis selle aasta üks oodatuimaid filme, mis paneb “Pimeduse rüütli” triloogiale suure rasvase punkti. Muidugi väärikale filmide sarjale tuleb teha ka väärikas lõpp, ning Nolan on üritanud siia kõik kõige parema panna, mis tema käsutuses oli: erieffektid, näitlejad, heliloojad, stsenaristid ja muidugi konkreetselt suur eelarve ning valmis sai peaaegu 3 tundi kestev märulifilm.

Niisiis lugu kestab 2.45 tundi ja see aeg teie elust ei ole ilmaasjata raisatud, kui te olete “Pimeduse rüütli” fänn. Selle aja jooksul toimub nii mõndagi huvitavat, mida justkui ootaks, aga siiski ei taha uskuda, et see just niimoodi juhtub.  Bruce Wayne on juba paksuks ja roostesse läinud nende 8 aasta jooksul, ning nüüd ilmub välja mingisugune hälvikust lihastekogum mis ei saa isegi korralikult hingata. Brucel on depressioon, Gordon on ka juba roostesse jäänud, kuna pole enam midagi teha. Kuidas siis olukord laheneb? Tegevuse paneb käima nagu tavaliselt naine: meistervaras Kassnaine.

Nüüd aga algab võitlus Banega, kes võrreldes Jokkeriga eelnevast filmist mingisugune steroide kasutanud atleet, kellel esinevad vahepeal astmahood ning ei suuda isegi korralikult rääkida. Kui Jokkeri puhul meeldis vaatajatele tema intonatsioon, miimika ja muu mis suhtlemise juurde käib, siis Banel seda pole. Ainus mis emotsioone väljendab on Bane silmad. Ning need emotsioonid on siirad. Vähemalt mulle jäi selline mulje, et need on siirad. Teiseks Batman, ta alahindab ohtu, mis pole sugugi tema moodi, tema ilmumine oli küll päris stiilne ja kena, kuid edasi jätkub selline jant, et süda hakkab läikima.

Kõik justkui paluvad, et Batman korra jalule seaks, aga siis ei, paneme ta hoopis türmi. Näidatakse uuesti Bruce Wayne tegelase arengut, nagu sellest esimeses filmis “Batman alustab” ei jätkunud. Batmani saamatust, võimetust võitlemiseks on näidatud liiga pikalt. Tahaks öelda, et “Bruce, rahune maha, kõik on juba läbi, kõik on otsustatud” aga võta näpust, kõik läheb nii nagu alati superkangelaste filmides.  Jääb selline mulje, nagu tahaks kõik need vead mis varem režissööri arvates olid ära parandada.

Mis mulle meeldis selles filmis, olid tegelased. On ilmunud suurel hulgal uusi tegelasi lisaks Bane’le. Nii head kui halvad, ning halvad ei pruugi alati ainult kurja teha, samuti on ka hunte lambanahkades. Eriti mulle meeldis meistervaras Selina Kyle, ehk kassnaine. Siin on välja toodud selle tegelase areng, vargast kangelaseni. Politseinik John Blake, kes oleks justkui Harvey Denti, Bruce Wayne  ja Jim Gordoni ristsugutis. Ta on niivõrd idealistlik, niivõrd ennast ohverdav, visa, noh ma arvan saate aru, ta oleks nagu Robin ainult ilma kostüümita ja abita. Tihtipeale öeldakse, et näh, Bane pole nii hea kurjam kui oli Jokker. Jokker oli kavalam, külmaverelisem jne. Jah, Bane pole eriti kaval, ta on tugev, kuid tal on samad teadmised ja oskused mis Batmanil ning see teebki võitluse keerulisemaks. Kavalust jätkub teistel tegelastel, nii et need kompenseerivad selle Bane nõrkuse.  Süžee poolt meeldis mulle see, et ühiskond on filmis juba peaaegu täiesti alla käinud, ning väga hästi on näidatud seda anarhiat linnas.

Üleüldse plussidest: lugu on kokku võtnud kogu triloogia, filmis on palju viiteid nii  filmile “Batman alustab” kui ka “Pimeduse rüütel”. Film seletab ära selle mis eelnevates osades ütlemata/näitamata jäi.” Taastulek” näitab ka seda, mis hind on eneseohverdamisel Seda see peabki viimane film tegema. Teiseks see tõesti pani mulle tegelastele kaasa elama, nii Alfredi rollis Michael Kayne monoloogid, Bruce Wayne rollis Christian Bale dialoogid ja üleüldse näitlemine. Anne Hathaway, Joseph-Gordon Levitt, Christian Bale, Ben Mendelssohn, Gary Oldman, Tom Hardy, Morgan Freeman-kõik minu lemmiknäitlejad ühes filmis. Ja loomulikult:  Hans Zimmer, mida sa küll teed meie kõrvadega. Muusika on lihtsalt vapustav, siiamaani kuulan seda.

Minult saab hindeks 7.5/10

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: