80-te filmiklassika:”Äraostamatud”(1987)

Föderaalagent Eliot Ness saabub 1930.aastal Chicagosse.  See on aeg, kus valitseb relvajõud, aeg mil igaüks ja iga asi on ostetav ja müüdav. Ning Chicagos tantsivad kõik kurikuulsa Al Capone pilli järgi. Välja arvatud Eliot Ness ja tema väike ustav 4 liikmeline salk. Nemad on äraostmatud, ning neil on ainult üks ülesanne: panna Al Capone karistust kandma, maksku mis maksab…

Olen väga-väga suur krimidraamade fänn, see on üks minu lemmikžanritest. Pealegi on mind alati huvitanud kuiva seaduse ajal elanud inimeste eluolu ning kõige rohkem see kurikuulus Al Capone. Niisiis näeme seda kõike ühes filmis.

See kogu lugu on niivõrd keeruline, et ei oska isegi kuskilt alustada. Chicagosse tuleb tööle föderaalagent, kes kohe esimesel päeval põrub läbi oma tööl, ning keegi ei taha teda sinna võitlemaks salaalkoholiga. Kohtab aga patrulli, kes on samagune nagu tema, kes tahab võidelda ja nii moodustub tasapisi mõnus rühm erinevaid tegelasi, kes kuulutavad Al Caponele sõja.  Noh, idee on ju hea, mulle filmi idee ja kogu see film loo poolest meeldis. Aga on väikesed või isegi suured vead mis torkavad väga silma. Üks uurimaid vigu on see, et see kõik näeb  kuidagi perefilmi moodi. Kuigi seal on nii verd kui tulistamist ei jätta see muljet, et tegu on gangsteri filmiga. Lihtsalt on siin kuidagi kõik nurgad ümaraks lihvitud, kergelt, aga siiski lihvitud. Surm on siin kuidagi ebareaalselt näidatud, inimesele lastakse terve automaadivalang kerre, ta roomab paar meetrit mööda korteripõrandat, ootab kuni sõber kohale jõuab, peab maha pika monoloogi ja siis sureb. Nagu tavaliselt see filmides on.  Võis siis tulistamise ajal, keerata vastasele selja, ning hakkata haavatud komraadiga rääkima, “noh, on väga valus v?”. Ühesõnaga on palju seda, mida päriselus ükski normaalse mõistusega inimene ei teeks. Kohati, kus on seda märulit on selle pinge üleskruttimisega üle pingutatud, ning vaataja ei viitsi enam vaadata, et millal siis lõppude lõpuks see märul algab.

Plusside juured: filmi lugu on liigutav, see pani mind mitmel korral peaaegu et nutma. Kui keegi sureb, siis vaatajal lihtsalt iseenesest ilmuvad need pisarad silma, nagu vaataksid oma lähedase surma pealt. See on liigutav ja südamlik. Dialoogid, õigemini monoloogid Al Capone ja Jimmy Malone esituses on head, lausa väga head. Paljusid nendest tsitaatidest kasutavad inimesed ka igapäevaselt  nt. “Revolvri ja kiidusõnaga saab rohkem korda saata kui ainult kiidusõnaga”.  Märulit on ka filmis palju, ning tolle aja kohta  on see väga hästi tehtud märul. Arvestades tolle aja tehnika võimalustega. Film on vürtsitatud ka paraja koguse huumoriga.

Kevin Costner, Jean Connery, Andy Garcia, Robert deNiro- kõik vana aja parimad näitlejad ning kõik mängivad neile sobilike rolle, nii nagu see peabki olema.  Filmis on otsustaval kohal ka muusika, mis on minu arvates lihtsalt eepiline. See sobib niivõrd filmiga kokku, ning iga stseeni jaoks on paras muusika valitud. Ma arvan, et tegu ongi ühe märulimuusikaliga, kus muusika annab rohkem emotsioone edasi kui sõnad või teod. Samas on ka operaator oma tööd ilusti teinud, mõni kaader on väga ilus, iga kaader annab väga täpselt edasi inimese emotsioone, eriti kui tegemist on lähivõtega.

Minult saab hindeks 8/10

Advertisements
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: